Maria-Kristiina Soomre, Postimees, 21.10.2016
Äsja lõppes Tallinnas NO99 kammersaalis V Artishoki biennaal, pärast mida ei ole kunst ega teater enam endised. Nii lubasid korraldajad kümnepäevase näitustemaratoni eel ja nii ka läks.
Teatrit ja kunsti ollakse harjunud vaatama pigem vastanditena: esimesel on rohkem nii raha kui ka rahva armastust, avaratest majadest rääkimata, teise defineerimisel jäävad enamasti hätta ka kogenud kuldsuud. Kuraator Evelyn Raudsepa tour de force avas aga ukse, mida tagasi kinni suruda enam päriselt ei õnnestu: kunsti traditsioonilisest valge kuubina tuntud galeriikeskkonnast ja teatri üha tavapärasemast black box’ist sünteesiti üllatavalt orgaaniline vaheala – kunstihall. Kunstihall ei ole mingi suvaline angaar ega ka mitte valge kuubi standardit kehtestav Kunsthalle. See on uus, lõpuni defineerimata ruumiühik, näitamisformaat, millesse peaks nii üha performatiivsemaks, žestipõhisemaks kujunev kunst kui ka üha enesekindlamalt kunsti kõnetav etendusasutus ära mahtuma.
Artishoki biennaal (AB), mis ilmub iga kahe aasta järel kümnepäevase festivalina, pakkudes järjest kümne kunstniku uudisteostele ühepäevast prožektorivihku kümne kirjutaja tekstide ja pühendunud publiku täieliku tähelepanu saatel, alustas 2008 Tallinna Linnagaleriis Artishoki aastanäituse nime all. Samanimelise kunstikriitikablogi vedajad Maarin Mürk ja Margus Tamm tajusid nüüdiskunsti väljal kuristikku, taandusid programmiliselt kuraatori positsioonist ning vedasid esimesed kakskümmend kolleegi-põlvkonnakaaslast endaga tundmatusse. Olin tookord osa sellest eksperimendist, nõustudes kirjutama kümne päeva jooksul kümme teksti kunstnikest ja teostest, mida ma ise valida ei saanud.
See oli mõnes mõttes noortenäitus nagu iga teine, neid on aastakümneid pigem eksperimentaalsena korraldatud, ja samas oli see – tagantjärele targutades – midagi, pärast mida ei olnud Eesti kunstielu enam endine. Ajad olid kaheksa aastat tagasi muidugi ka ärevamad, noore ja isegi verinoore kunsti ümber laiusid lahinguväljad ja märgistati territooriume, oli palju uusi algusi, aga ka lämmatavat vana vimma. Kõik tundus võimatu ja vist just seetõttu proovimist väärt.
Praegu on kunstipilt palju stabiilsem: näitusepaikadel on oma selge(m) selgroog, toimub palju, mitmekesiselt ja kvaliteetselt, raha on kohati isegi vähem, aga inimesed räägivad omavahel rohkem, teevad koostööd. Vähemalt kohati. Põlvkonnad ei vastandu ega vormu enam nii selgelt, õhk tundub puhtam, maailm mitmekesisem. Selles kontekstis mõjus viies AB peaaegu sümboolse täiskasvanuks saamisena. Biennaali toimumispaik oli senistest glamuursem, aga ka tähenduslikum: kui esimesel korral hõivas kriitikablogi valge kuubi, siis nüüd sõnastas biennaal oma ruumi juba ise, lõi uue standardi. Kui kunstnike ja kirjutajate valiku mitmekesisus ja seltskonnaülesus on AB formaati algusest peale sisse kirjutatud, siis sel korral torkas selle kõrval meeldivalt silma ka põlvkondlikust krambist vabanemine. Lisage siia veel kuldsete seintega NO-teatri kohvikus toimunud igaõhtused vestlused ja lähteandmed ideaalseks kümnepäevaseks kunstispaaks on loodud.
Biennaalil esitletud kümnest teosest ja sajast tekstist ei ole siin võimalik eraldi rääkida, igaüks oli intensiivne ja omas elemendis pingestatud sähvatus, mis üksteist kohati ka tühistasid, nagu saridraamas vaja. Biennaali avapauguna tummalt publikut hüpnotiseerinud Elis Saareväli «küllaltki hästi» räbaldatud eesriie ja viimaseks õhtuks KAH OÜ teetööliste abil peaaegu ära sillutatud saalipõrand (Sven Parker) olid hästi valitud nurksulud, mille vahele mahtus teatris ootuspäraste pisarate ja naeru kõrval ka muid maske, etüüde ja improvisatsioone.
Paljude jaoks kulmineerus AB ilmselt seitsmendal päeval, kui Flo Kasearu jättis lava Pärnu Naiste Tugikeskusele, luues koos lähisuhtevägivalla ohvritega osalus-performance’i, mille ainus helge, aga siiski samavõrra hirmutav järeldus võiks olla, et ka kohtusüsteem koosneb inimestest, paraku mitte alati ainult headest või tarkadest. Tugikeskuse juhi – Flo ema – ja osalenud naiste enesekindlus ning jõud enda ja teiste valust rääkimisel, seda küll juba aktsioonile järgnenud vestlusel, raputas mind isiklikult küll vist kõige enam. Dokumentaaldraama žanri teist äärmust esindas programmis rühmitus SKATKA, kelle videoga «Okasriigike» kaasnes ka performance Nukitsamehe ja kosmopoliitsuse ainetel. See biennaali vist üks jaburamaid ülesastumisi hiilgas huumori ja absurdiga, mida meie tänapäeva kunstis liiga palju ei kohta. Berliinis ja Bostonis resideerivate kunstnike ning grand old kuraator Eha Komissarovi hilisem vestlus vääriks taaslavastamist nii kunstihariduse kui ka tuleviku-uuringuteteemalistel konverentsidel: elu- ja eksiilikogemuse duell ning selle tõlkumine kohati äärmiselt vaimukaks dialoogiks oli biennaali üks paremaid etendusi.
Ei kunst ega sellest kirjutamine ole kestvussport, ekstreemsetes oludes kasvab nõudlikkus, aga langevad ka maskid. See tõsiasi on samaks jäänud ka viiendal katsel. AB tekstikirjutajad olid kohati segaduses – nagu alati – ja ilmutasid nii otsingulisust kui ka leidlikkust – nagu alati –, aga tekstide keskmine tase oli kõva. Minu jaoks kujunesid välja kindlad lemmikautorid, tekkis äratundmismomente ja kaasaelamist. Need kohaspetsiifilised tekstid tasub netist üle lugeda – ka siis, kui biennaalile kohale ei jõudnudki. See, mis teosega samas aegruumis lugedes tundus üleliigne, võib nüüd osutuda hindamatuks, ja vastupidi: kirjutatu jääb. Õnneks teavad tänapäeva kunstikorraldajad üha paremini sedagi, et ka nähtu peab jääma, vähemalt video- ja fotojäädvustustena internetimällu. Seetõttu saab ainult soovitada: vaadake see biennaal ise üle, see oli väike ime. Mina ootan juba järgmist. Kunstihalli kinnas on visatud ja oleks väga kahju, kui see ilus asi maha vedelema jääks.
V Artishoki biennaal
6.–15.10.2016 Teater NO99
Kuraator: Evelyn Raudsepp
Kunstnikud: Elis Saareväli, Andres Lõo, Kristel Saan, SKATKA (Mikk Madisson ja Rainar Aasrand), Taavi Suisalu, Sigrid Viir, Flo Kasearu, Sten Saarits, Eike Eplik, Sven Parker
Kirjutajad: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog, Hanno Soans
Näituse dokumentatsioon ja tekstid: www.artishokbiennale.org