Artishoki Biennaali kõik näitused ja etendused Teater NO99 kammersaalis on külastajatele tasuta!
N, 6. okt 17-22
ELIS SAAREVÄLI “Küllaltki hästi”
Installatsioon, töödeldud kangas
Isegi kui auguline eesriie sulgeb edasipääsu, ei varja ta midagi. Ei olegi soovi midagi varjata, ei mingit privaatsust enam. Kõik on juba nähtud, teada, tuntud, tähendustest ja ideedest läbi kulunud.
Nii palju kraami, nodi, kila-kola, rämpsu, kodinad, kimpse, kompse igal pool. Aga kõik on küllaltki hästi, ka nii.
Elis Saareväli (1980) töötab maali ja maalist lähtuvate katsetuste ning installatsioonidega. Saareväli lähtub tihti oma töödes argisest ümbritsevast keskkonnast ja selles leiduvatest objektidest.
R, 7. okt 17-20, NB! etendus 18, vestlus 18.30
ANDRES LÕO “Utopiaana”
Etendus, ~30min
Hoovused, mis maakera ilma kujundavad, muutuvad, sest soolvee ja magevee tants on uues taktimõõdus.
Kuidas diilida tulevikuga? Tulevikuga ei pea diilima – olevikuga peab.
Loon biennaali reeglite raames etenduse, olukorra, tähendused, objektistan. Käitun kunstnikuna. Seda etendust kogedes diilime me positiivselt laetud võimalikkusega valida elu, mis tahab diilida olevikuga. Elu, milles düstoopiad on inimese ellujäämismehhanismi tagurlik manifestatsioon, ja milles utoopiad on tegelikult kasutud, sest “utoopia” tähendus on selle sõna 500 aastasest algsest tähendusest edasi läinud.
Fuck the future – let’s present!
Andres Lõo (1978) on kunsti taustaga muusik, muusika taustaga kunstnik, kes väljendab end nii heliloomingu, visuaalkunsti kui ka performatiivsete praktikate kaudu.
L, 8. okt 17-22
KRISTEL SAAN “Orgaaniliselt kasvanud”
installatsioon, video, performance
On minejad ja on paigalseisjad. Minejad ei oota, nad lähevad. Ootajad on paigal, seisavad ja ootavad. Minejatel pole südant ja ootajatel kihku. Koguaeg on vaja minna. Nad ei julge peatuda, nad ei saakski, sest nendest saaksid ootajad, aga kedagi poleks enam oodata.
Heliline installatsioon, mida toetab visuaalne stimulatsioon, räägib liikumisest, naturaalsest ja tehislikust. Läppidest ja nende läbimisest. See on taassünd, ühe etapi läbimine.. “Orgaaniliselt kasvanud” on sünesteetiline ilming, kus kogemust vahendatakse läbi teatud värvide, helide ja tegevuse.
Kunstniku kostüüm on inspireeritud Hiina bambuse seenest. Looduses süttib ta helendama, kui ta hakkab hävima, et meelitada ligi putukaid, kellele oma energia edasi anda.
Kristel Saani (1985) uurimisvaldkond on mitmekülgne ja looming laiaulatuslik liikudes keraamilisest käsitööst installatsioonideni Hollywoodi filmiproduktsioonis. Saani huvitavad muuhulgas digitaalse ja kehalisuse suhe, virtuaalsed avatarid ning digitaalne ärevus. Tema peamiseks lähtekohaks on kogemuste sünkroonsus ning vahetusprotsessi süntees.
P, 9. okt 17-22
SKATKA “Okasriigike”
video
Eestlastel on nüüdseks enneolematu vabadus piire ületada. Samuti võimaldab uudne infrastruktuur nii kohalikel kui ka mujalt pärit kasutajatel nautida digitaalse Eesti hüvesid piirideüleselt. Siiski määrab eestlaseks olemise kognitiivsed piirid psühhosfääris hõljuv sümboolne reostus. Euroopat tabanud rändekriis ja ühiskondlikud protsessid on loonud aluse kollektiivsete kogemuste ja mälu allalaadimiseks, kus eksisteerb selge piir, kes on head, kes pahad. Jääb mulje, et kui digitaalses ruumis lüüakse klaase kokku ja kõik on teretulnud, siis füüsilises ruumis pole sarvede kokkujooksmise tõttu piiride maha märkimisest veel loobutud.
SKATKA (Mikk Madisson ja Rainar Aasrand) on 2014. aastal loodud kollektiiv, mille uurimisobjektiks on Eesti rahvusliku identiteedi konfigureerimine läbi mälu, kultuuri ja tehnoloogia.
E, 10. okt 17-22
TAAVI SUISALU “Etüüdid mustas”
Installatsioon, satelliidid, vinüülplaat, modifitseeritud vinüülimängija, vastuvõtja, laud, tool, erinevad materjalid
“Etüüdid mustas” kätkevad endas tehnoloogiasfääri välispinnalt salvestatud signaale, mis pärinevad väljalülitatud kosmosesatelliitidelt, kuid mis soodsate süsteemivigade tulemusel on iseeneslikult töörežiimi taastanud. Aastakümneid eesmärgipäraselt orbiidil tiirelnud süsteemid improviseerivad, signaalid on lopergused, kohati katkendlikud ning tihti tühjad, esitades vormi sisuna. Helideks tõlgitud signaalide kollektsioon on arhiveeritud vinüülplaadile, mida mahamängiva plaadimängija kiirus sõltub satelliitide reaalajas paiknemisega nähtava horisondi / Teater NO99 kohal. Funktsionaalsus on muutunud kaksipidiseks, asetudes kusagile funktsionaalse ja mittefunktsionaalse, tõsikindluse ja fiktsiooni piirimaile.
Taavi Suisalu (1982) töötab kunstnikuna tehnoloogilise, tegevus- ja helikunsti piirimail. Suisalu huvitub sotsiaalkultuurilistest ilmingutest ning nende mõjust sotsiaalsete olendite käitumisele, tajudele ja mõtlemisele. Oma uurimismeetodis seob ta kultuurilisi fenomene kaasaegsete kultuuripraktikate ja traditsioonilisema mõttelaadiga.
T, 11. okt 17-22
SIGRID VIIR “Ootesaali improvisatsioon”
Valguskast, A4 foto
See ei ole huvitav. See on nii pikk ja aeglane, et näib paigal püsivat. See on filter, mille läbimisel jõutakse kohale. See on paus. See on võimalus tundmatusse põikamiseks ja sinna ei saa hilineda.
Sigrid Viir (1979) tegutseb lisaks osalemisele kunstiprojektis Visible Solutions OÜ (koos Karel Koplimetsa ja Taaniel Raudsepaga) ka soolokunstnikuna. Viiri looming ulatub fotoinstallatsioonidest videote ja performatiivsete sekkumisteni. Tema huvifookuses on argised situatsioonid, käitumisharjumused, moraalinormid ja sotsiaalsed kokkulepped.
Tänud: Reimo Võsa Tangsoo, EKA Fotoosakond, Kristiina Hansen, Villem Säre, Johannes Säre, Eesti Kultuurkapital
K, 12. okt 17-21, NB! etendus 18, vestlus 20.00
FLO KASEARU “Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine”
Performance koostöös Pärnu Naiste Tugikeskusega, ~2h
Lood otsustusprotsessis jõupositsioonilt musta valgeks kirjutamisest. Tagajärgedega tegeleb lugemisgrupp, tugigrupp, kohtusaal, lähisuhtevägivalla ohvrid ja kantseliit ning meil kõigil on lõputu õigus edasi kaevata.
Flo Kasearu (1985) seob oma loomingus tegevuskunsti praktikaid video, foto, maali ja installatsiooniga. Peamiselt huvitavad Kasearu avalik ruum ja ühiskonda puudutavad teemad. Töötades sageli kiiresti ja reaktsiooniliselt, reageerib Kasearu peene huumoriga erinevatele sotsiaalsetele protsessidele.
Tänud: Pärnu Naiste Tugikeskus eestvedaja Margo ja tugigrupp
N, 13. okt 17-22
STEN SAARITS “Rambituled”
Heliinstallatsioon, 6 ruuporkõlarit, 1 madalsageduskõlar
Heliinstallatsiooni saatel kujuneb välja näidend, kus külastajad on igasugusest visuaalsest stiimulist ilma jäetud. Lavastuslikust teosest on eemaldatud ka näitlejad ja sündmused. Ainus, mis säilib, on varieeruvad teadaanded millestki koheselt toimuvast. Teateid esitavad heliallikad suunavad heli kitsa levialaga paikadesse nagu prožektorid. Kompositsiooni toetavad vaevu kuuldavad infrahelivõnked ühest madalsageduskõlarist. Infraheli avaldab inimesele tihtipeale tugevat mõju, ennekõike seletamatut hirmu- või ärevustunnet. Muuseas, selliste sageduste kohalolu on tihtilugu olnud seletuseks olukordadele, mil inimesed on väidetavalt kogenud midagi paranoormalset.
Sten Saarits (1987) on peamiselt heliga tegelev installatsioonikunstnik, kelle uurimisobjektiks on inimese suhestumine materiaalsusega ja enese positsioneerimine ruumis. Teda huvitab, kuidas ja miks me reageerime meid ümbritsevale keskkonnale ning kuidas muutused sündmuste ahelas võivad viia samade tulemusteni kui muutumatus.
Häälnäitleja: Loveday Smith (www.lovedaysmith.com)
R, 14. okt 17-21
EIKE EPLIK “Lavastus”
Skulptuuriinstallatsioon, portselan, kips, puit, kuld, erinevad materjalid
Teatris käies mõtlen tihti inimestele, kes istuvad minu ümber publikus. Mis on nende sisemine seisukord sel hetkel? Miks mees viiendas reas nutab, kui etendus ei ole kuigi traagiline..miks ma ise tunnen meeleliigutust või igavust? Kust tuleb soov käia teatris, kuidas see puudutab inimhinge? Tihti on see ka pelgalt tühine dekoratsioon, kerge meelelahutus, isegi labane. Kas on võimalik, et lavastus on tõesti tundlik ja väärtuslik või on see pelgalt konstrueeritud peegeldus, mis manipuleerib emotioonidega?
Installatsioon peegeldab minu teatrikogemusi. Töötan pigem tunnetuslikult, soovin, et vaataja saaks installatsiooni tajudes leida omad seosed ja võimalikud tähendused.
Eike Eplik (1982) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes kasutab tihti motiive loodusest ning mängib ka inimkeha ja loomade vormidega. Epliku installatsioonid on jutustavad ja poeetilised, tugeva psühholoogilise mõjuvusega, sisaldades tihti ka ähvardavat ja absurdset elementi.
L, 15. okt 17-22
SVEN PARKER “Valgus suunaga territooriumile”
Installatsioon, teesillutuskivid, segumasin, liiv, erinevad materjalid
Me saame mõelda iseendid seismas kõnnitee sillutisel;
selle all paiknemas maa-alused elektrijuhtmed, kanalisatsiooni-süsteemid,
fiiberoptilised kaablid, mis ulatuvad raudteede pikkuses ookeaniteni ja veel edasi.
Asjade taga peituv kord on sulandunud ühte keskkonnaga, selle olemasolu vaevumärgatav,
paiknedes samaaegselt otse meie jalgade all;
kaetuna liiva, tsemendi, asfaldi ning kõnniteekividega.
Meid ümbritsevad metallist ja klaasist hooned –
mahajäetud templid ning tegevuse lõpetanud kindlused,
sarnanedes rohkem lavakujundusele kui arhitektuurile.
Sven Parkeri (1985) visuaal-esteetilist praktikat kirjeldavateks märksõnadeks on installatiivsus, lavastuslikkus ja erinevad psühhogeograafilised kollaažitehnikad. Praeguse loomingulise tegevuse keskmes on eelkõige uusmaterialistlikud kultuuriteooriad ja butafooria mõiste suhestuv-esteetilises võtmes.